See oli neljapäeva õhtu. Vihma sadas nagu oavarrest. Olin just töölt koju jõudnud, tossudest tõusis auru. Selline porine, väsinud õhtu, kus tunned, et nädal on liiga pikk, aga palk on liiga väike.
Mul on üks sõltuvus. Ei, mitte mängud. Nimelt ma kogun vanu nõukaaegseid öökappe. Kummaline, eks? Aga iga kord, kui raha napsata, otsin ma Facebooki marketplace'ist neid koledaid tamme- või männimööblitükke, lihvin need üle ja müün edasi hipsteritele. See on mu teraapia.
See konkreetne neljapäev oli aga teistsugune. Mul oli taskus 200 eurot. Olin planeerinud sellega osta ühe imelise kapi Tartust — retro, 70ndad, selline kollakas toon. Aga müüja jättis viimasel minutil alt. Kirjutas: "Vabandust, tütrepoeg viis juba." Ja oligi kõik.
Istusin diivanil. Telekas mängis mingit saadet, keegi rääkis majanduskriisist. Ma ei viitsinud isegi õlut järele minna. Siis meenus, et kolleeg Heigo oli rääkinud ühest kohast — eth kasiino. "Proovi," ütles ta toona kohvikus, kui keegi teine lotoga lipse täitis. "Ma ei ütle, et sa rikastud, aga vahest on lihtsalt tore."
Ma polnud varem proovinud. Ausalt. Mu arvutis olid ainult Exceli tabelid ja Windows Media Player. Aga tol õhtul oli minus midagi — tühi koht, mida täita. Ma ei joo, mul pole suhet, kass magab. Nii ma siis avasin lehe.
Registreerimine võttis kolm minutit. Kasutajanimeks panin "Kapimees" — rumal, ma tean, aga see tegi mind naerma. Panin sisse 50 eurot. Korra mõtlesin, et mis perset ma teen. Kas ma olen nüüd üks neist, kes istub kell üksteist õhtul ja loodab jackpotit?
Aga siis algas. Ma ei tea, kas õnneks või intelligentsuseks, aga ma olin valinud ühe lihtsa mängu. Kolm rullikut. Puuviljad. Kellad. Selline vanakooli kraam. Panin 2 eurot keerutuse kohta. Esimesed viis keerutust — mitte midagi. Oleks pidanud lõpetama, eks? Aga mu sõrmed ise vajutasid edasi.
Seitsmendal keerutusel tuli kolm kirssi. 40 eurot. Tõmbasin hinge kinni. "See on lihtsalt graafika," mõtlesin. Aga süda hakkas lööma. Keerutasin uuesti. Jälle midagi. Ja jälle.
Järgmise paarikümne minutiga oli mu kontol 210 eurot. Ma olin tagasi võitnud oma 50 ja olin 160 plussis. Ma teadsin, et peaksin lõpetama. Sellest piisaks, et osta mõni odavam kapp või vähemalt uued lihvimispaberid. Aga sa tead seda tunnet — kui sa ei mängi enam raha pärast, vaid tunde pärast. Kui sa vaatad ekraani ja tunned, et oled maagilises voolus. See on ohtlik. Aga ka imeline.
Võtsin välja 150 eurot. Jätsin 60 eurot sisse. Mõtlesin: "Kui kaotan, olen kaotanud 50 oma raha ja 10 võitu. Pole suurem asi."
Ja siis ma muutsin mängu. Ma ei tea miks. Äkki tundsin, et puuviljad olid liiga igavad. Valisin ühe teise — kus on Egiptuse teemaga sümbolid. Ma ei ole Egiptuses kunagi käinud. Aga need skarabeused ja päikesed olid ilusad. See koht, eth kasiino, pakkus selliseid mänge, mida ma arvasin olevat ainult Ameerika filmides.
Keerutasin 8 eurot. Jälle 8 eurot. Keskmised võidud — 20 siit, 15 sealt. Ja siis, kell oli 00:13, ma olin juba pooleldi telekat vaatamas, kui ekraan värises. Kuldne valgus. Muusika, mida ma polnud varem kuulnud. Skarabee langes skarabee kõrvale. Ja siis kolmas.
Ma ei karjunud. Ma lihtsalt naersin. Umbes viis sekundit. Naer, mis tuleb kõhust, kus on kergendus ja segadus segamini.
Summa, mis ilmus ekraanile, oli 8470 eurot.
Ma ei kirjuta seda, et kiidelda. Ma kirjutan seda, sest järgmised kaks nädalat olid imelised. Ma ei öelnud kellelegi kohe. Hommikul, kui raha oli kontol, võtsin välja kõik peale 200 euro. Need 200 jätsin sinna — mitte mängimiseks, vaid mingiks tulevikuks. Sest see polnud enam minu jaoks hasart. See oli meeldetuletus, et vahel võib kaotada, aga vahel võib ka kogemata võita. Lihtsalt õhtul, kui igav on.
Ma ostsin endale uue riiuli. Päris puidust, mitte paberist. Ostsin emale aiamööbli. Ja ma tellisin tervele oma kortermaja trepikojale koogipäeva — lihtsalt selleks, et naabrid saaksid rääkida, kui kena ilm on.
N